Horvaatia on võrreldav Iirimaaga nii suuruselt (riigis elab umbes 4,5 mln. inimest) kui ka domineeriva religiooni poolest (88% katoliiklaseid) aga Zadar, kus me käisime, on võrreldav meie Pärnuga (umbes 70 000 elanikku, ta on ka kuurortlinn). Aga Zadar asub Aadria mere ääres ja sealt on 6 tunniga võimalik laevaga sõita lähimasse Ida-Itaalia linna. Peatusime ühes eramajas (seal antakse praktiliselt igas teises majas toad üürile), kus elab väga sõbralik ja armas memm, tema tütar (hea inglise keele oskusega) ja üsna vallatu 14-15 aastane tütrepoeg. Poiss vaatas õhtuti jalgpalli ja pidevalt karjus: "Butsa, butsa", mis pidi tähendama väravalöömist. Aga meie veetsime vanaemaga palju aega vesteldes ajaloolistel teemadel, ta oskas natukene vene keelt (kooli ajast), natuke ka inglise keelt, mina pursisin midagi horvaatia keeles.
Inglise keele oskus on siin enam-vähem, aga veel kergem kui turist valdab vene keelt mitte sellepärast, et kohalikud vene keelt oskavad (noorem põlvkond enam mitte) vaid sellepärast, et need keeled on üsna sarnased, kuigi tihtipeale sõnatähendus on väga naljakas. Näiteks tere on horvaatia keeles "Бог" (vene "Jumal"), head aega "Збогом" (vene "Jumalaga"), aga järgmine on vist naljatipp: WC horvaatia keeles - "Заходи" (vene "Astu sisse!")
Zadari sadamas pakutakse terve hulk erinevaid ekskursioone mägedesse ja merele. Meie läksime üheks päevaks Kornaati saartele, neid on kokku üle 150 ja need saarekesed on omapärase kujuga: ümmargused, kraatrikujulised. Hind on igati soodne - 30 eurot (lastele poole hinnaga), hinna sees lõunasöök laevadekil ja pudel veini! Jälgisime hämmeldunult, kuidas üle parda lennutati toidujäägid, peaks siiski möönma, et midagi hullu ei juhtunud kohalikud kalad ja kajakad (ajasid meid taga suurte parvedega) olevat nii näljased, et kogu sööt kadus silmapilkselt nagu vits vette.
Laev peatub paariks tunniks eeslisaarel , eeslid on armsad ja malbed, aga adrenaliini otsijale - hästi kuum ning soolane järv.
Tuntud iiri dramaturg B. Shaw kirjutas nii : "Maailma Loomise viimsel päeval otsustas Jumal oma töö krooniks pärjata ja lõi Kornaadid pisaratest, tähtedest ja hingusest"
Mäeharrastajatele pakuks huvi "Paclenica" rahvuspark, väga palju sakslasi harrastab seal mägironimist, teised aga lihtsalt jalutavad. Teerajad on hästi märgistatud ja igal pool on veeallikad sildiga "Pitka voda" (horvaatia "joogivesi").
Käisime ka Horvaatia pealinnas - Zagrebis. Linnast jäi väga sünge mulje, enamik majadest näeb välja nagu nad oleksid avariiseisundis ning justkui sellest oleks veel vähe - nad on grafitit nii täisjoonistatud, et Zagrebi asemel võiks kasutada uut nime - Grafitilinn. Peatustes on nii palju rahvast, et meenub meie lapsepõlve "tormijooks" bussi peale tipptunnil.
Horvaatia on loodusesõprade paradiis!
