Basel

Basel - suuruselt keskmine Šveitsi linn (166 000 elanikku). Linn sai oma nime rooma asula Basiilia järgi (44 eKr.).

Väljudes Baseli lennujaamast märkasime, et oleks nagu 2 omaette väljapääsu: üks prantslastele, aga teine vist siis kõigele. Olime hämmelduses, aga läksime ikkagi ühes voorus. Asi sai selgeks alles hiljem - poliitilised mängud ja sõjajärgse Euroopa jagamine. Geograafiliselt on see maakond nii atraktiivne, et aastal 1946 ei jäänud midagi muud üle, kui jagada ta kolme riigi vahel, milleks olid Saksamaa, Prantsusmaa ja Šveits! Kui oleksime läinud koos pranstlastega, oleksime sattunud Prantsusmaa territooriumile. Veel üks näide. Istusime meie hotelli juures tavalise linnabussi peale, aga juba 10 min. hiljem avastasime, et oleme Prantsusmaal! Tänavasildid on juba prantsuse keeles ja kohvikutes saab maksta eurodes (Šveitsis on veel käibel kohalik frank). Tagasiteel nägime, kuidas buss sõidab läbi ühest mahajäetud tollipunktist, mis suleti kõigest 2-3 aastat tagasi.

Baselis on suurepärane kunstmuseum (kunstigalerii) (esimene galerii maailmas, mis oli avatud ka lihtrahvale!), teiste hulgas on Hans Holbeini meistritöö "Surnud Kristus" (1521). Vene kirjanduse huvilised mäletavad, et seda maali mainiti F. M. Dostojevski romaanis "Idioot". Kohalikus katedraalis on maetud maailmale tuntud inimesed nagu humanist Erasmus of Rotterdam (Erasmus Rotterdamist) (1536) ja arst (keemik) Paracelsus (1541).

Šveitsis on suurepärane infrastruktuur: bussid (kasutavad gaasi bensiini asemel), kiirrongid ja trammid, Baselis on näiteks käigus 12 trammiliini!

Käisime kiirrongiga ka Badenis (mitte Baden-Badenis, mis asub Saksamaal). Tillukene (17 000 inimest) ja väga armas šveitsi linnake. Aga rong sõidab edasi otse Bernini välja ja vanemad inimesed, kes mäletavad üht väga menukat vene filmi "17 kevadist hetke", teavad, et just selle linna tänavaid mööda hulkus hajameelne professor Pleichner...