Trieste linnal on väga kirju ajalugu: asutasid keldid (nimetus tulenebki keldi sõnast tergeste - "turg"), kauplemas käisid legendaarsed foiniiklased; kord vallutasid roomlased, kord türklased, hiljem kuulus ta Austria-Ungari impeeriumi alla, siis vallutasid prantslased (Napoleon), sakslased, itaallased (Mussolini) ja viimasena kommunistlik Jugoslaavia (Tito). Piiriküsimuses jõuti lahendusele alles aastal 1975.
Aastatel 1904-1915 elas ja õpetas siin inglise keelt tuntud iiri kirjanik James Joyce ning aastatel 1919-1920 kirjutas lühijutustuste kogu "Dublinlased" ("Dubliners").
Linnas vurab üks 100-aastane tramm ja et jõuda Opicinasse (koht mägedes, kus pooled elanikest on sloveenlased), ronib tramm ülespoole väga aeglaselt ja mõnel järsul kallakul... äkitselt peatub. Kes armastab adrenaliini, proovigu! Opicinast edasi bussiga nr. 42 jõuate Itaalia tõelise pärlini - Grotta Giganteni - maailma suurima koopani. Ontlikud stalaktiidid (ripuvad laest) ning stalagmiidid (kerkivad põrandast) ja... 60 000 aasta vanune koopakaru!
Linnas asub Risiera di San Sabba - nazi-itaalia ainus kontsentratsioonilaager, kus viidi regulaarselt läbi massimõrvu. Kesklinnas kõrgub suurejooneline siniste kuplitega Serbia õigeusu kirik ja natukene eemal Euroopa suurim sünagoog (külalistele suletud). Poodlemiseks on väga hea tänav Corso Italia, parimad toidukauplused on PAM ja COOP ("kooperatiiv"). Ühistransporti kasutades on kõige parem optsioon päevapilet (Biglietto Giornaliero), hind - 3.55 eurot, müüakse sinise märgiga Tabacchides (üksikpilet maksab 1.10 eurot ja kehtib 60 min., pühapäevadel koguni 240 min.)
Mägironijatele pakuks huvi Val Rosandra mäestik, buss nr. 40 Oberdan Piazzalt, pärast 3-tunnist ronimist avastasime, et oleme pisikeses ja väga kitsate tänavatega mägikülas ning ei uskunud oma silmi - selles kohas käib linnabuss!
Linna ümbritseb ilus rannariba, aga absoluutselt liivavaba - paljad rahnud ja betoon. Sellest hoolimata oli rand inimesi alati puupüsti täis. Rannariba lõpus on väga ilusad lossid: Castello Vecchio ("iidne loss") ja Castello Nuovo, kust algab 2 km. pikkune rada Rilke (läbi männimetsa) kaljudele. Muljetavaldavad vaated on garanteeritud!
Kas olete kunagi proovinud pitsat "aevastamistäidisega"? Mina ka mitte, aga seekord meil vist "vedas", ühes trattorias (pitsabaar) askeldas pitsapoiss palava ahju juures ja... kogu aeg aevastas! Paraku see oligi meie tellimus!
Buon appetito!