Munchen

Sakslased said meid ka seekord üllatada oma ülima sõbralikkuse ja viisakusega. Üks näide. Iga kord kui me naisega peatusime, et vaadata linnakaardilt, kuhu edasi suunduda, tuli lahke inimene meie juurde ja küsis: "Kas ma saan teid aidata?" Ja siis juba vigases inglise keeles juhatas meid õiges suunas.

München on täis kirikuid, mis on oma barokk-stiilis üks ilusam kui teine. Tänavad on loomulikult puhtad ja tänavakate praktiliselt ideaalne.

Linnas käib peale bussi ka tramm, eriti soovitatav on liin nr. 25, mis viib Grünwaldi - rikaste rajooni, mis asub lausa metsas, kuigi veel linna piires.

Samuti on Münchenis väga hea metroo, üks liin viib otse Dachau linna (15 km.), kus asus natsisaksamaa esimene kontsentratsioonilaager (praegune muuseum).

Kuulus Müncheni hele õlu on tõesti väga hea, kes ei ole väga suur Guinnessi sõber võib maitsta Dunkelit (kohalik tume õlu).

Naljakas oli avastada, et tüüpiline Bavaaria toit ei ole midagi muud kui meie eesti toit - näiteks kala kartuli-kurgi salatiga või siis külm heeringas majooneesikastmes.

Neil õnnestub eriti kõrvitsasupp ja sibula-juustu supp, mis on juustust nii paks, et teda on isegi raske supiks pidada!

Sakslastele meeldivad väga igasugused koogid (kirsikook on kõige tuntum), kakukesed ja leivad seemnetega. Käsekuhne (kohupiimakook) on tõeline hõrgutis.

WC-kohad on seal ülimalt puhtad ja tasuta kuigi tihtipeale valvuritädiga, kelle juures väike taldrik, millele viisakad inimesed viskavad sente "kergenduse" eest. Ühes sellises kohas andsin neegrinaisele suure värske datli, mis tegi teda väga rõõmsaks, avas mulle väljumisel isegi ukse!

Linnas on väga palju itaalia restorane ja elab palju itaallasi. See käib vist ka venelaste kohta. Ühes väga luksuslikus kohvikus soovis ettekandja meiega kangesti vene keeles suhelda!

Kokkuvõttes saksa ordnung on siin igal pool ja see on hea!